EGN

“Kas on mingi võimalus, et see sul üle läheb?” küsis mees. Olin talle varem korduvalt kinnitanud, et lahku minna ma ei taha. “Noh, ma siin varsti juba kümme aastat ootan, et äkki läheb üle, aga seni pole läinud. Nii et väheusutav,” vastasin mina.

“Aga mis mõttega sa siis varjad seda?”

“Ma ei taha ju SIND lolli olukorda panna. Tahad sa tõesti, et inimesed sind kaastundliku näoga vahivad ja seljataga sosistavad?”

“Aga niimoodi sa JUST paned mu lolli olukorda! Inimestega on väga lihtne – neile meeldibki seljataga rääkida. Kas sa ei mäleta, milline sosistamine ja millised pilgud läksid lahti, kui sa tõid oma sünnipäevale selle siilipeaga sõbranje? Aga kui sa midagi ei varja, siis neil pole ka enam midagi rääkida. See on nagu lapselt mänguasja ära võtmine.”

Selles jutus oli iva. Mispeale jagasime mu tutvusringkonna A-, B- ja C-kategooriasse ja arutasime, mida halba võib kaasa tuua ühe või teise instantsi ees välja tulemine (või õigem oleks sõnastada, asjadel isevooluteed minna laskmine ja varjamise lõpetamine). Selgus, et lähimad tuttavad on nagunii asjaga kursis ning pärast paari moraliseerimiskorda (“Sul on ju mees!”) ja minu kurja nähvamist (“Ei hakka probleeme juurde tekitama sinna, kus neid hetkel pole!”) võtsid asja vabalt. Või vähemalt teesklesid, et võtavad. “Üldse, pole võimalik, et meie tuttavate hulgas pole rohkem geisid. Võib-olla julgeb keegi veel siis kapist välja tulla,” tähendas mees. Tõsijutt. “Vaevalt, et see su õpinguidki kuidagi mõjutab. No mida nad teha saavad? Mõni õppejõud paneb halvema hinde või?” Ei tundu suurem asi tragöödia. Aga tööl? “Ei usu. Ühes kohas oli meid osakonnas näppudel kokku lugedes kuus lesbit ja biseksuaalset naist. Kedagi neist ei ahistatud." “Olgugi et kristlikes instantsides ma enam tõenäoliselt tööd ei saa.” “Aga on sul seda väga vaja?”

Kuigi üldiselt on kombeks rääkida geidest ja heterotest, mahuvad sinna vahele ka biseksuaalsed inimesed, kelle probleemid kattuvad üldjuhul homoseksuaalsete omadega, kuid keda iseloomustab ka teatav spetsiifika. Esimene probleem, millega põrkusin, oligi ühiskonna vajadus jaotada inimesi homodeks või heteroteks. Biseksuaalseid naisi peetakse miskipärast ikka meestele orienteeritud vaatemängu korraldajateks, seksuaalsusega eksperimenteerijateks või üleminekufaasis vaevlejateks. Kõige rohkem kartsingi vist kahepoolset hukkamõistu, mille kohaselt mõlemad pooled näeksid minus ebausaldusväärset “naljategijat” (tõenäoliselt nii see paljude silmis praegu ongi). Üsna kiiresti jõudis mulle aga kohale, et selleks ma küll kapist välja ei tule, et kohe jälle teise kappi ronida – kui ma ei varja heterosõprade ees oma naissuhteid, ei kavatse ma varjata geisõprade ees ka meessuhteid.

“Sul ju pole praegu tüdruksõpra, nii et asi pole sinu puhul üldse obvious. Miks sa ei võiks samamoodi jätkata ja seda varjus hoida?” küsis üks sõbratar. Aga vaat’ ei taha! Mäletan, kui selgelt maailm paika jooksis, kui teadvustasin endas seda tahku. Ja isegi kui asi pole minu puhul üldse obvious ja mul hetkel tüdruksõpra pole, on see siiski nii tähtis osa identiteedist, et ma lihtsalt ei taha seda igapäevaselt maha salata. Pealegi, ma tõesti tahan elada multikultuurses maailmas, kus mustanahaline või lihtsalt tõmmum vahetustudeng ei saa skinhead-idelt peksa või kus ema ei ütle lapsele: “Ära sülita, sa ei ole venelane!” Kus kaks isa lükkavad koos lastevankrit ja inimesed reageerivad neile nagu noort ema nähes (ehk siis “oi kui nunnu!”) või kus feministide kohta pole liikvel stereotüübid, et need on koledad naised, kes mehi lihtsalt ei saa. Mina saan selle nimel teha seda, et ei varja oma biseksuaalsust. Sest mida rohkem inimesi kapist välja tuleb, seda suurem on šanss, et midagi ka muutub.