EGN

Minu jaoks on kapil palju uksi, olen avanud neist mõned. Minu seksuaalsest orientatsioonist teavad lähemad sõbrad, kolleegid ja inimesed, kellega olen tutvunud LGBT-ringkonda sisse sulades. Minus pole siiani veel täit selgust või kindlust – seetõttu nimetan ennast jonnakalt biseksuaalseks, mitte lesbiks, ehkki näen ennast suhtes eelistatavalt naisega. Ning ei tunne ennast väga kindlalt kapist välja upitades. 

Olen puberteedieas unistanud meheks saamisest, sest see oli ainus mulle teada olev võimalus luua lähemaid suhteid neidudega. Olen vaikselt kõrvalt imetlenud enda sõbrannat ning kaugenenud temast, kuna ei talunud tema ümber parvlevaid noorukeid egai osanud aimata, et mind häiriv tunne on armukadedus. Fantaasiad kasvasid tegelikkuseks. Tunded intensiivistusid ja tahtsid minust välja, vajasin enamat kui vaid unistusi – päris inimesi, päris suhteid. 

Kirjavahetus pikaajalise sõbrannaga Tallinnast tõi ootamatult välja selle, et me mõlemad olime tasapisi märkamas ja avastamas enese huvi naiste vastu. Sellest julgustust saanuna hüppasin pea ees Internetti, et leida mingit head võimalust laiendada enda tutvusringkonda naistest pidavate naiste arvelt. Tutvusin pealinna lesbidega, kes omakorda tutvustasid varjudes tegutseva kogukonna elu.

Mu esimene kohting oli katastroof. Teine kohting aga hoopis positiivsemalt maailma raputav. Oli kena juuniõhtu, mille lõpuks ei suutnud enam tulvavaid emotsioone endas hoida ning ladusin kõik endast välja vanale sõbrale. Sain täiesti ootamatult toetava, positiivse reaktsiooni. Milline kergendus! 

Suurepärane õhtu ei toonud siiski reaalset suhet, jäin edasi otsima. See aeg oleks olnud üksildane ja palju keerulisem, kui poleks olnud uusi sõpru LadiesFirst-i jutukast, kes lahutasid mu meelt, võõrustasid mind Tallinnas, näitasid mulle mu esimesi filme, mille peateemaks olid lesbisuhted… Koos nendega olin seltskonnas, mis üle pika aja tundus mulle omane huumori ja huvide poolest, andis vabaduse olla sõnu valimata mina ise. Aastatega on kasvanud LadiesFirst saidist MeaCulpa, seejärel Qiss ning Nightman-i asemel trehvan aeg-ajalt X-i – paljud inimesed on tulnud ja läinud, nendega kohtumise kohad kujunevad ümber ja uuteks, kuid kogukonnas olemise tunne on minu jaoks jätkuvalt abiks ja toeks. 

Põnev kogemus ise oma seksuaalsuse tunnistamisel oli ka osalemine Sexpeditsioonil 2001. a. Tunnistasin iseendale, et kuulun sellesse kogukonna killukesse, seistes sirge seljaga väga erineva suhtumisega külastajate ees ja homo- ja biseksuaalsuse kohta infot jagades. Kohtasin palju toredaid inimesi, kes laiendasid minu nägemust sellest, mis üldse on seotud LGBT kogukonnaga: aidsi ennetuskeskuse rahvas, nahkmeeste klubi esindajad, sm-show trupiliikmed, transud jne. Kindlasti on mulle palju andnud sisemiste barjääride ja eelarvamuste ületamiseks pride-üritused nii Eestis kui ka kaugemal. 

Saan kõigi oma tuttavatega, kellele olen avaldanud oma praegused otsingud ja sihid, läbi praktiliselt samamoodi kui enne. Osadega neist siiski väldime jutus LGBT-aladele sattuvate suheteteemade puudutamist. Mis näitab, et mitte kõik pole päris valmis aktsepteerima mind või ei tunne ennast teema käsitlemisel mugavalt. Ehk vajavad nad selleks lihtsalt pisut aega. Tavaliselt olen ettevaatlikult kombanud inimeste suhtumist seksuaalvähemustesse ja hoiakut minu suhtes. Ehkki mind intrigeerib rääkima vahel ka just vastupidine – negatiivse hoiaku väljanäitamine, mis mind provotseerib õigluse nimel püsti tõusma ja ütlema: jah, sa räägid praegu ühega, ning jah, sinu suhtumine teeb mulle haiget. Ka sellistest juhtudest on tegelikult tulnud hoopis suhete tugevnemist läbi vastastikuse aktsepteerimise. 

Ma tahaks, et ma ei peaks varjama kellegi eest oma läbisaamisi ega sümpaatiaid, et ma ei peaks arvestama mingi kummalise aktsepteerimise-vihkamise kassikangaga, mis Eestis nii tavapärane on. See jutt kehtib nii lesbide-bide-geide-transude omavahelise suhtluse kui heterorahva seksuaalvähemustesse suhtumise kohta. Ehk jõuab see päev, mil astun julgelt ja häbenemata oma pere ning sõprade ette, et tutvustada neile oma girlfriend-i.