EGN

Lebad küpsena suhkrurannal

ja pruunistud karamellivärvi.

Ja mina sind sisse suhkrutan

ja säilitan,

ja talvel haukan sust

nii, et moosivesi pritsib.

Pärast kleepuvate kätega nopin juustest

suviseid suhkruteri. 

Nõnda kirjutasin kuueteistkümnesena oma tolleaegsest südamesõbrannast. Üks seesugune sõbranna, keda imetleda, kellega koos pidevalt olla ning kõike teha, meenub mulle igast eluperioodist. Need olid süütud sõprused, kuid alati väga tugevad kiindumused. Nad olid mu pinginaabrid-klassiõed või sõbrannad huviringidest. Mul oli nendega koos alati tore, kuid muutusin tihti armukadedaks, kui silmapiirile sattusid teised sõbrannad, või veel hullem, noormehed. Teadsin lihtsalt, et sellised tunded käivad minu puhul sõprusega kaasas, kuni... 

Magan magusasti, magan õndsa und,

kui järsku tuleb keegi ja näpib minu varvast! 

Külmad sõrmed kombivad

mu väikest jalakest.

Oh mis saatus ootab küll

mu vaest varbakest? 

Su käed on nii jälgid, higised ja ilged.

Kust tuli õigus katsuda mu intiimseid kehaosi? 

...pärast koolivahetust sõbrunesin uue klassiõe Brittaga. Meie vestlused muutusid märkamatult väljakutsuvamaks, millele järgnesid lühisõnumid, mis järk-järgult aina suuremat kiindumust väljendasid. Klassi aastavahetuspeol klassivenna kodus pingutas Britta alkoholiga üle ning kaotas sügavas lumes sumbates oma jalanõu. Klassivenna hoolitsev ema üritas madratsile vajunud nuuksuvale tüdrukule villaseid sokke jalga tõmmata, aga joobumusest segasena süüdistas Britta teda varbavägistamises. Teised said pikalt naerda, mul oli temast aga ainult ütlemata kahju. Tol ööl magasime esimest korda üksteise kaisus, jalad kokku põimitud, et külmunud varbad sooja saaks. 

Sõrmede ümber keerutan punast niiti.

Niisketes tennistes külmetavad jalad.

Mu huulte küljes rippuva sigareti suits

kisub silmist pisarad.

Ja uduseks läheb mu maailm ja enam ma ei näe

oma sõrme, mis lillakaks tõmbuma peaks. 

Me mõlemad olime rohelised

aga sul olid kurvemad silmad.

Ja ma vaatasin sind korraks

ja sina nägid mind ja mu rohelust. 

Aga mina ei näe enam midagi.

Ka mitte punast niiti oma lilla sõrme ümber. 

Ööbisime Brittaga tavaliselt minu vanaema juures. See oli meie peidupaik maailma eest, kust me ei uskunud sallimist leidvat. Pagesime Britta noormehe eest, kes ei mõistnud, miks peaks ta nii tihti ühe sõbranna juures öid veetma, meie klassiõdede eest, kes õela uudishimuga jälgisid meie varjatud hellusavaldusi koolitundides, mille sisust meil ammugi aimu polnud, kuna tähelepanu jagus vaid teineteisele, meie vanemate eest, kes halba õieti aimamata ometigi umbusus usutlema kippusid, kuhu minek, kellega ning miks. Ega vanaemagi pime olnud, kuid oskas end ometi pimedaks teha. Oli öid, kui tundus, et sellesse tõusva päikese poolsesse tuppa mahtus kogu meie maailm ning enne esimeste kiirte ilmumist oleks uinumine raiskamine olnud. Mitte keegi polnud minu jaoks varem nii palju tähendanud, kuid olin ometigi sunnitud võitlema mõttega, et see tunne, mis tundus nii õige, võis olla vale. 

Sulen silmad ja pole pime,

sest sind enda ees näen.

Öösel ma vaikust ei kuule,

vaid su sõnade kaja. 

Kinnisilmi nii leban ma nuttes

õnnest, et saada sind võin.

Hinges uuristab irvitav mure:

karjub ei! Õnn meelepett vaid. 

Silmad avan ja vaatan – pihku

lõigand tõest mõranend kild.

Puruks sellega unelmad rebin,

selle killuga tapan meid. 

Ajapikku harjusid meie lahutamatusega meie klassikaaslased, kellega sellest küll kunagi otseselt juttu polnud, kuid kes meie suhet sellegi poolest vaikides tunnustasid. Britta emagi leppis lõpuks, kui meist teada sai. Vaid minu vanemad-vanavanemad, kellega ma sellest siis ei rääkinud, arvates, et kõik on niigi selge, jätkasid tegelikkuse tõrjumist – ära küsi, ära räägi taktikat. Meil Brittaga oli armastus, olime koos õnnelikud ning aja möödudes avastasime, et vanaema elutuba polnud ainus koht, kuhu saime mahutada oma maailma. Ning meie kaks polnud ainsad, kes sellesse maailma kuulusid.