EGN

Esimesele inimesele tulin kapist välja 17aastaselt, kui ütlesin oma emale. Asi oli selles, et mu ema on üsna uudishimulik ja tahab minu tegemistega kogu aeg kursis olla. 17aastaselt hakkasin aga aktiivsemalt teiste geidega suhtlema. Enamus nendest elas Tallinnas ja seetõttu pidin palju Tallinnas käima ning mõnikord ka ööseks jääma. Ema siis hakkas pärima, et kelle juures ma seal olen ja et kas mul on seal tüdruksõber või midagi. Ma siis küsisingi, et kas tõesti tahad siis teada. Ta vastas, et muidugi. Siis ma ütlesingi, et ma olen gei, mulle meeldivad mehed.

 

Selles mõttes oli lihtsam, sest ema hakkas ise pärima ja ma ei pidanud ise õiget hetke valima. Muidugi oli ema suures šokis, aga olin kannatlik ning lasin tal asjade üle järgi mõelda. Selles mõttes kodust välja viskamist või minust lahtiütlemist ei toimunud. Ema lihtsalt ei saanud aru, miks ma selline olen. Püüdsin talle selgitada, et ma olen õnnelik ja oma eluga rahul. Andsin talle aega. Just seda ongi vanematele kõige rohkem vaja.

 

Emale välja tulekust see kõik algas. Läks veel mitu aastat mööda enne kui ka isale ja oma vennale ning lähedastele sugulastele ütlesin. Isa võtab seda muidugi üsna rangelt, aga sellegipoolest saame omavahel kenasti läbi. Sugulased ja tuttavad said aegamööda ise aru ja mõistavad mind hästi. Vend oli ka üllatuslikult üsna toetav. Eks kõige raskem olegi vanematel, sest nad arvavad nagu oleks see nende süü, kasvatuslik viga või midagi muud. Olen samas oma perega väga rahul. Nad armastavad mind niisama palju kui ennegi.